Minu nimi on Taago Laidoner. Olen sündinud 1984 aastal 30. mail Rapla haiglas. Esimesed 18 aastat elasin Raplamaal Hagudi alevikus. Olen pärit mittekristlikust perekonnast. Isa on õppinud veterinaariat ja töötanud loomaarstina, hiljem ettevõtja-konsultant erinevates ettevõtetes. Ema on olnud raamatupidaja. Mul on kolm venda ja üks õde. Õppisin Hagudi Põhikoolis ja lõpetasin selle 2000 aastal.

Põhikooli algklassides olin tavaline poiss. Esimestes klassides läks õppimine üsna hästi. 6. klassis jäin ma klassi kordama ja puutusin esimest korda kokku noorsoopolitseiga. Minu käitumine oli halvenenud, õppeedukus langes. Lõpetasin põhikooli suurte raskustega ja tänu õpetajate armule.

Sellel ajal oli mul unistus saada heaks maadlejaks. Spordikooli mul ei õnnestunud astuda ja seetõttu tegin sügise alguses juhusliku valiku õppima minna kutsekooli, ehituse erialale. Juba esimesel õppeaastal puutusin kokku seal suuremas koguses alkoholiga ja narkootikumidega. Jäin vahele vargusega. Mind heideti kutsekoolist välja.

18 aastaselt (2002) läksin sõjaväkke, Üksik-Vahipataljoni. Olin seal 9 kuud. Mind tõmbas allohvitseri ülesanded ja töö, aga hariduse puudumise tõttu ja käitumise tõttu mind kursustele ei saadetud. Pärast sõjaväge liitusin Kaitseliiduga.

Kuigi ma lootsin pärast sõjaväge, et ma olen muutunud ja mu elu läheb paremaks, siis endiselt langesin tagasi kuritegevusse. Mu elus oli palju vargusi ja pettusi. Suhted perekonnaga ja lähedastega olid rasked. Olin sunnitud vanematekodust välja astuma ja kolisin Tallinnasse. Tallinnas ühinesin sujuvalt inimestega, kes nimetasid end punkariteks. Alkoholi ja narkootikumide tarvitamine süvenes. Astusin suhtesse ja sain isaks.

Tallinnas elasin 10 aastat. Selle ajaga oli mind kohus mitu korda karistanud. Olin kaotanud kõik suhted oma vanematega, perekonnaga ja lähedastega. Olin kaotanud kõik sõbrad. Mul puudus kindel elukoht. Oli momente, kus ma püüdsin oma elu korda seada ja õppima minna, aga ma ei suutnud ennast muuta.

Kõige raskemal ajaperioodil tarvitasin alkoholi iga päev. Ühel hetkel elasin ma kodutute varjupaigas ja viibisin seal peaaegu 2 aastat. Viimasel aastal (2011-2012) ei tahtnud ma enam elada ja otsisin võimalust siit elust lahkuda. Ma ei suutnud seda teha.

JUMAL TULI

2012 veebruaris tuli kodutute varjupaika vend Rene. Ta töötas taksojuhina, ta tundis Jeesust, aga elas olukorra tõttu ikkagi varjupaigas. Ühel päeval istusime koos varjupaiga köögis ja ajasime juttu. Rääkisime Jumalast. Mullegi arusaamatult oskasin midagi temaga kaasa rääkida. Ma olin varem usuga ja Jumalaga kokku puutunud kõige rohkem lapsena pühapäevakoolis. Ei mäleta sellest ajast eriti midagi. Siin ma nüüd istun ja räägin Jumalast. Vend Rene küsis ühel hetkel minu käest, et kas ma tuleksin temaga pühapäeval kogudusse kaasa. Mõtlesin, et miks mitte, seal saab vähemalt küpsist ja kohvi:). Jumalal oli teine plaan…

2012 veebruar, üks pühapäevane päev. Teenistuse alguses küsis teine vend, Argo, minu käest, et kas ma tahan anda täna oma elu Jeesusele. Ma ei saanud sellest küsimusest aru – mul pole endalgi mingit elu järel ja ma pean ära andma selle, mis mul on? Kehitasin õlgu ja ei andnud talle kindlat vastust. Oma peas ma mõtlesin, et kohe pärast teenistust lähen ma sealt ära ja enam tagasi ei tule.

Teenistuse lõpu osas küsis pastor Raimond usklike käest: “Mis te arvate, kas hakkame tegema lisakoosolekuid?” Rahvas noogutas. Vend Argo istus minu kõrval ja küsis minu käest: “Kas teeme ära?” Mina mõtlesin, et ta küsib lisakoosolekute kohta ja ma ei saanud aru, et miks ta minu käest seda küsib, ma ei ole ju koguduse liigegi. Noogutasin ikkagi, et “teeme ära!” Vend Argo mõtles aga, et kas tahan anda oma elu Jeesusele… vend tõusis püsti ja tõstis käe üles ning osutas minu peale, lausudes kõval häälel: “Siin on üks mees, kes tahab anda oma elu Jeesusele!”

Ma tahtsin karjuda, et “EI, Sa said valesti aru, istu maha!” Ma ei suutnud seda karjuda. Mu kurk oli kinni pigistatud ja kõik läks automaatika režiimile üle. Vend Argo jalutas koguduse ette, mina tema järel. Seal muutus kogu minu reaalsus. Vend Argo võttis lahti Piibli ja ma kordasin tema järel sõnu. Seal samas kahetsesin oma patte. Ma murdusin üleni. Langesin põlvili. Minu silme eest jooksis läbi terve elu – mida olin kellelegi öelnud, mida teinud. Palusin seal Jumala käest kõik andeks ja palusin, et Jeesus tuleks minu südamesse. Usklikud seisid minu ümber ja palvetasid minu eest.

Pärast teenistust läksin tagasi kodutute varjupaika. Samal öösel nägin tohutut nägemust. Ma nägin taevast alla langemas suurt, teravate äärtega, hiilgavat ratast või kera. Mina seisin selle all ja ma nägin enda ümber, kuidas minust jooksid välja ja minu juurest eemale karjudes mustad olendid. Mul oli selle hiilgava ratta all nii hea olla. See oli kirjeldamatu tunne. Hommikul ärgates olin üleni märg. Ma veel kontrollisin, et kas ma olen “alla teinud”, aga ei, see oli higi ja vesi. Olin ärevil, kõik värvid mu ümber olid väga erksad, olin väga tundlik ümbritseva suhtes.

Helistasin vend Argole, et pärida temalt aru, et mis see oli? Mida nad minuga tegid? Armastava häälega kutsus vend Argo mind välja. Kohtusime tema autos. Ta andis mulle kätte oma Piibli ja palus lahti võtta Hesekieli raamatu. See oli esimene kord, kui Piiblit nii lugesin. Lugedes Hesekieli raamatut, kus Hesekiel kohtub Issanda auhiilgusega ja kus Hesekiel nägi nägemuses rattaid, pani punkti minu senisele elule. Issand oli tulnud. Mulle tuli selgus ja tõdesin, et Jumal on olemas.


PROTSESS

Minu usutee algas kodutute varjupaigas 2012 aasta veebruaris. Jumal oli tulnud ja kogu südamest püüdsin hakata Temale elama. Sain vabaks alkoholist, ma ei suutnud enam valetada, sain lahti suitsetamisest. Ma lugesin Piiblit päeval ja öösel. Sain tööd kodutute varjupaigas. Mulle prohveteeriti ühel teenistusel, kus päästetud sain, et olen kutsutud evangelistiks.

Aasta hiljem kutsuti mind tunnistust jagama Rapla Vabakoguduses. Seal tutvusin uute vendadega ja õdedega, sh. oma tulevase abikaasaga, Mariaga.

2013 aastal ristiti mind ja õnnistati Rapla Vabakogudusse. Abiellusin Mariaga 6. detsember 2013. Kolisin Tallinnast Raplamaale. Tegelesin sellel ajal peamiselt juhutöödega. Meile on abielust sündinud 4 last. Maria tegeleb tänaseni elektrifirmas projekteerimisega.

Järgmised 10 aastat on olnud tõusude, languste, võitluste ja kasvamise periood. Kolisime perega 2020 Harjumaale, Türisallu. Elame väikses suvilas. Elu siin on olnud omaette väljakutse.

2023 aastal liitusime Keila Baptisti Kogudusega. Minu südames põleb soov kuulutada evangeeliumi tänavatel, julgustada ja motiveerida inimesi, ettevõtetes ja kogudustes. Maria töötab projekteerijana edasi. Vahepeal on ta liitunud Naiskodukaitsega. Koguduses teenib Maria eestpalves ja helipuldis. Lapsed käivad koolis ja lasteaias.

2024 aastal õnnistati ja läkitati mind ametlikult Keila Baptisti Kogudusest täisajaga evangeeliumitöösse. Õnnistajateks ja läkitajateks olid pastor Hans-Kristen Sapas ja kogudusevanem Tanel Lambing.

TÖÖ TÄNAVATEL, VANGLAS, VARJUPAIKADES JA KOGUDUSES

Täna ma kuulutan peamiselt Keila linnas ja teenin kodukogudust Keilas. Südames on ka teised Eesti linnad, külad ja kogudused. Teenin inimesi nende kodudes ja kuulutan sotsiaalmeedias. Olen saanud teenida Tallinna vanglas ja koostöö algas hiljuti Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse varjupaikadega. Mitmed inimesed on läbi selle töö oma Päästjaks ja Kuningaks vastu võtnud Jeesuse Kristuse. Olen näinud imelisi tervenemisi ja vabanemisi. Näen, et see töö on kasvav ja Jumal teeb tööd. Olen valmis teenima seal, kuhu Jumal kutsub.

JULGUSTUSKOOSOLEKUD, MOTIVATSIOONIKOOSOLEKUD

Kaasaegses maailmas püüan oma sõnumit edastada ja tööd teha nii, et kõik võivad sellest osa saada, mitte ainult usklikud. Peale evangeelsete koosolekute korraldamise tegelen veel motivatsioonikoosolekute korraldamisega. Teen seda vabatahtlikult ja ma ei ole seotud ühegi organisatsiooniga. Ma ei küsi selle tegevuse eest tasu, küll aga on võimalik mulle vabatahtlikult annetada. Sihtgrupiks on tööealised inimesed, kes on sattunud eluraskustesse ja erinevad organisatsioonid. Idee on julgustada ja motiveerida inimesi oma olukorda muutma, ennast distsiplineerima ja raskustega silmitsi seisma. Seeläbi on võimalik kasvatada inimestes usku endasse ja Loojasse, nende olukord pareneb ja organisatsioonide töö muutub tõhusamaks.

Südamest tänan, Jumal õnnistagu Sind!